e-ITSPEA

  Too ajaveebiartiklis üks positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis (kasutada võib ülalmainitud Jakob Nielseni kasutatavuse komponente, aga ka muid kriteeriume). Kasutatavus veebis Jakob Nielsen on välja toonud 6 kasutatavuse komponenti: õpitavus (kui kiiresti saab kasutaja objekti esmakordsel kasutamisel selgeks peamised funktsioonid), tõhusus (kui kiiresti saab kasutaja vajalikud toimingud tehtud, kui objekti kasutamine on selgeks õpitud), meeldejäävus (kui kiiresti suudab kasutaja vajalikud oskused meelde tuletada, kui mõnda aega ei ole objekti kasutatud), vead ehk veakindlus (kui palju kasutaja objekti kasutamisel vigu teeb, kui tõsised need on ja kui raske on neid parandada), rahulolu (kui meeldiv kasutajakogemus), kasulikkus (kas objekt teeb seda, mida vaja on). Alustan negatiivse näitega, millega olen kokku puutunud mitmetes internetipoodides, viimasena Farfetchis. Probleem seisneb selles, et kui kerida riideid valides alla ja mõne eseme peale vajutada, et rohkem in

Analüüsi ajaveebiartiklis üht tarkvara arendus- ja üht ärimudelit mõne konkreetse projekti näitel. BMW ja agiilne mudel 2016 alustas BMW oma IT-strateegia ümberkujundamise protsessi, kuna otsustati loobuda kosemudelist. Üle hakati minema väledale ehk agiilsele mudelile. See mõjutas nende ärimudelit, sest lihtsalt autotootjatest said ka mobiilsuse pakkujad. Agiilne mudel kogus kiiresti populaarsust. See erineb traditsioonilisest kosemudelist selle poolest, et tooted viimistletakse ja lükatakse välja võimalikult kiiresti. Tööprotsess käib nn sprintidena, mitte ei tehta korraga suuri muudatusi. Palju on koosolekuid ja koos töötamist. Agiilsete mudelite eeliseks peetakse tihedat suhtlust kliendiga. Miinuseks aga riski, et formaalne disain ja dokumentatsioon võivad unarusse jääda. Samuti on "suurt pilti" raske tajuda, eriti projekti algfaasis. BMW IT-asepresident Ralf Waltrami sõnul sundisid BMW-d oma IT-lähenemist muutma, uuendused ja muutused laiemal turul ning klientide kasvav

  Loe läbi Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO ( eesti või inglise keeles) ja kirjuta ajaveebi selle kohta arvustus “Kuidas saada häkkeriks” on Eric Steven Raymondi kirjutatud lühike, konkreetne ja mina vormis dokument. See tutvustab kes on häkker, purustab seejuures mõned müüdid ja kirjeldab, mida on vaja selleks, et olla häkker. Kohe alguses oli minu jaoks palju uut infot, sest ma ei ole häkkerikultuuriga absoluutselt kursis. Pean tunnistama, et ka mina pidasin “häkkeriks” inimesi, kes näiteks murravad sisse arvutitesse ega osanud arvata, et tegelikult on “häkker” hoopis midagi muud. Nimelt on sissemurdjatele üldse oma nimetus, milleks on "kräkker" ja kui "häkkerid" teevad asju, siis nemad tegelevad asjade lõhkumisega. Samuti tõi autor punkt-punkti haaval välja, mida siis õieti on vaja, et olla häkker. Sealt oli minu jaoks jällegi uueks infoks näiteks see, et kogu interneti tehniline arendamine püsib vaid vabatahtlikel. Juttu oli ka häkkerlikust suhtumisest. Näiteks

  Kirjelda ajaveebiartiklis kaht tuntud IT-juhti (võivad olla nii Eestist kui mujalt), kes esindavad kaht erinevat juhitüüpi ülaltoodud jaotuses (juht, suhtleja, treener...). Mõeldes kahe juhi peale, kes esindavad erinevaid juhtimistüüpe, tulid mulle esimesena pähe Apple'i loojad Steve Jobs ja Steve wozniak. Mõlemad on nii inimese kui ka juhina väga erinevad ja vastandikud. Juhina on nad mõlemad arengumootorid. Lisaks on Steve Jobs kindlasti ka ülemus ning Steve Wozniaki s uhtleja. Steve Jobs Juhina oli ta väga range ja tema jaoks oli põhiline, et tema visioon täide läheks. Sellega sai ta ka väga hästi hakkama. Ta oli väga innovaatiline ja oskas ise neid uuendusi ka ellu viia. Ta oli keeruline isiksus ning seetõttu ei saanud ka kõigiga läbi. Jobs oli oma viisiooni täide viimises peatamatu, teda ei huvitanud teiste arvamused. Steve Wozniak Erinevalt Steve Jobsist hoolib ta rohkem oma alluvatest ja saab nendega ka paremini läb. Ta on hea suhtleja ja eeskujuks teistele. Ta näitab oma

  “Homo Deus. Homse lühiajalugu”, on autori Yuval Noah Harari teos, mis andis aimu kuhu inimkond teel on ja mis meid ees ootab. Raamatus tõi ta välja hulganisti mõtlemapanevaid väiteid ja fakte, mida usutakse, aga mis tegelikkuses pole nii. Esiteks, inimesed on end alati pidanud individuaalseteks, uskudes et neil on üksainus mina ja üksainus sisemine hääl. Tegelikkuses on inimene aga dividuaalne. Me koosneme paljudest eri algoritmidest ja meil puuduvad üksainus mina ja üksainus sisehääl. Teiseks, inimesed on täiesti vabad. Nii see aga pole. Algoritmid sätestavad, et inimesed ei ole vabad. Neid kujundavad geenid ja keskkonnamõjud ning otsuseid langetavad nad kas ettemääratletult või juhuslikult. Vabadusest on asi kaugel. Samuti usuvad inimesed, et tunnevad ise ennast kõige paremini, sest ainult neil endil on ligipääs hinge kõige sügavamatesse soppidesse. Tegelikult oleme aga seal maal, et algoritm teab inimesest paremini, mida ta mõtleb või tunneb. Need väited seavad ka liberalismi küs

  Selge on see, et prof on väga subjektiivne mõiste ja kas kedagi nimetada profiks või mitte, sõltub suuresti juba otsustaja põhimõtetest ja nägemusest. Siiski on tänapäeval aga kogum omadusi, mille täitumise korral kedagi profiks liigitatakse.  Alustuseks näiteks kutsesertifikaadid. Nende põhjal on kõige lihtsam ja kindlam kellegi pädevust ja taset hinnata. Loomulikult on hulk inimesi, kes on teadmised omandanud iseseisvalt ja on ehk osavamad, kui mõned ülikooli hariduse saanud inimesed. Siiski ei tundu õige kutsuda profiks inimest, kellel poile ühtegi paberit ette näidata.  Kuna IT on ala mis areneb meeletu kiirusega, peab prof olema suuteline nende arengutega kaasas käima. See nõuab pidevat juurdeõppimist. Samuti, et tõesti prof olla, peaks teadmised olema siiski laialdased, mitte piirduma vaid ühe koolis omandatud erialaga. Samuti peaks IT prof mõistma suurt pilti, näiteks kuidas asjad omavahel seotud on ja ehk aitama kaasa ka selle ja teiste seotud valdkondade arengule. Usun, et p